13. sajandi piiskopilinnus 21. sajandil

Linnus keset linna

Haapsalu on väike Eesti linnake, mis kolmest küljest on ümbritsetud merega. Meri on määranud Haapsalu näo ja meri kujundab Haapsalu arenemist ka täna. Linn, mis rajati lahesoppide vahel asuvale poolsaarele ja saarekestele, on aja jooksul kasvanud järjest maismaa poole. Nii on Haapsalu peatee – Karja ja Posti tänav – muutunud tuiksooneks, mis viib uuest linnast vanalinna.
Vanas Haapsalus jalutades jõuate ilmtingimata mere äärde. Rannikut pidi jalutades saab linnale kenakese ringi peale teha. Ringi uidates näete kindlasti puitpitsilisi katuse- ja aknaääri ning mõndagi uhkeldavat puitpitsilist tornikest vanadel ja väärikatel, kuid ajahambast puretud puumajadel. Ja kõikjal saadab teid üle linna Suure Venna kombel kõike jälgiv iidse piiskopilinnuse kellatorn.
Piiskopilinnus ise laiutab 3 hektaril keset Haapsalu vanalinna. Selle poolest erineb ta kõigist teistest Eesti linnusest. Paljude haapsallaste igapäevane marsruut koju, kooli, tööle või poodi läheb läbi linnuse. Karja tänavalt minnes ei saa teed ääristav hall kivimüür kuidagi märkamatuks jääda, lisaks on linna kõrgeim hoone – vana vahitorn – nähtav üle linna. Nii on haapsallane seda märkamata ja sellele mõtlemata piiskopilinnusega kogu aeg mingil moel seotud.

Toomkirik

Kõige tihedamalt kogu aasta jooksul on linnusega seotud kirikuskäijad. EELK Haapsalu Püha Johannese kogudusele on toomkirik kodukirikuks, kus igal pühapäeval, ja vastavalt kirikukalendrile ka muudel aegadel, käiakse jumalateenistustel. Kirikus toimub kogu aasta jooksul ka suurepäraseid kontserte, sest toomkirik erakordse akustika ja auraga on hinnatud kontsertpaik nii esinejatele kui kuulajatele.

Talverõõmud

Kõige rahulikumad ajad linnuse jaoks on kevade ja sügise vihmakuud – sajab, vihiseb lõikav tuul, hallid müürid ja päikseta sombune ilm loovad linnusest ühtlase halli tsooni. Lume tulekul saab linnuseõu äkitselt täis kelkude ja suuskadega ringi tuiskavaid lapsi. Nädalavahetused on siis eriti rahvarohked – lapsevanematel on vaba päev ja siis saabutakse kelgutama-suusatama juba perekonniti. Alles hilisteks õhtutundideks saabub linnusesse vaikus ja päevast mürglit meenutavad vaid siin-seal vedelevad suurest sõitmisest ära lagunenud kelgud ja suusad.

Turismihooaeg

Kevadel aprillis-mais kui lumi on sulanud ja päike maa haljendama löönud hakkavad samal ajal tuhandete rändlindudega, kes Haapsalu Tagalahel peatuvad, saabuma turistid. Haapsalu külalisi ehk turiste saabub siia kõigist ilmakaartest ja kõigi suurte ja väikeste veekogude tagant. Mida suve poole, seda enam kaugeid külalisi linnust uudistamas, jalutamas, pildistamas ja niisama murul pikutamas võib kohata. Turismihooaeg kestab kuni kesksügiseni. Jääb vaid loota, et lähedalt ja kaugelt saabunud külalistele pakub piiskopilinnus kustumatuid elamusi ja kauneid mälestusi.

Suvemelu

Kogu suvi on vana piiskopilinnuse jaoks üks suur pidu ja pillerkaar. Päeval sajad ringi uudistavad ajaloohuvilised külalised ja õhtul tuhanded rocki, popi ja kõikvõimalike festivalide sõbrad, kes linnusesse lähedalt ja kaugelt kokku sõidavad, et linnuse õuel näha ja kuulda oma lemmikstaare, nautida toomkiriku kontserte ja saada osa festivalidemelust.
Piiskopid, toomhärrad, mungad, rüütlid ja teised tähtsad sajandite taha jäänud tegijad linnuses enam ei ela, aga elu kestab siin ka nüüd päevast päeva ja aastast aastasse. Ilmselt veel vähemalt 700 aastat...

Piiskopilinnus kui elus muuseum